Üht-teist Oskar Lutsu „Kapsapea” keelest
Oskar Luts on pärit Palamuse kihelkonnast Järvepere külast. Tema kodumurrak on üsna kirjakeelepärane, vaid üksikute murdesugemetega, millest paljud on levinud põhjaeesti murretes. Mõned keelenähtused on iseloomulikud just idamurdele (Kodavere ümbruskonnale), teised aga ühised lõunaeesti murdekeelega. Selliselt saab iseloomustada ka näidendi keelt. See on üldiselt kergesti arusaadav, sest autor pole taotlenud järjekindlat murdelisust. Hoopis raskem on taibata, millest on juttu, kui mainitakse tolleaegseid esemeid või mõisteid, mida tänapäeval (peaaegu) ei teata, nagu i-pea lamp, kriuksuga saapad, saunik, saananaene (vt „Sõnaseletusi“).
Kõige rohkem, võrreldes kirjakeelega, torkavad silma häälikulised erinevused. Esmalt kaashäälikutest. Nagu põhjaeesti keelealale (üldiselt) omane, ei hääldata sõnaalgulist h-d: imu, au-inna, obuse. See võib jääda hääldamata kaugemalgi sõnas: ta´ks ´tahaks´, lä´d ´lähed´, pereme ´peremehe´. j-i kadu pole alati järjekindel: aab ´ajab´, aad ´ajad´, aga ajas piale nagu uni. Ühendi lj asemel on ll: küllest ´küljest´. Idamurdele omaselt puudub d puhul laadivaheldus: sadab ´sajab´.
Tegusõnas tõmbama võib mb asemel olla mm: tõmmasid. Umbisikulise tegumoe olevikus on üsna järjekindlalt -sse: öeldasse, pannasse, kirjutatasse, kuid aetakse (taga). Ka sõna oras omastavas käändes on -sse: orasse (põhjaeesti murrakuis kohati orakse). Muudest erinevustest tuleks mainida: (sa) joosid ´jooksid´, (sa) lassid ´lasksid, lasid´, tunnud ´tundnud´.
Täishäälikute erinevused ilmnevad eelkõige kaksiktäishäälikutes. ea puhul on e kõrgenenud: pia, piale, sia, ei tia´s ´ei tea siis´, kuid teavad. ei ja ai puhul on teises vältes i madaldunud: teene, seena, naene. i võib ka kaduda: (ei) mõsta ´mõista´, mudu ´muidu´, kuda ´kuidas´, kudagi ´kuidagi´, Pliuhkamil pastab ´paistab´. Kaksiktäishäälikud au (teises vältes) ja äe on asendunud pika täishäälikuga: saana, saanast, kuid saunik; nää, kääst. Pika üü asemel on üi: nüid, süi. Esineb ka häälikute väljajätte: lähme, lähte ´lähete´, kapste ja kapsaste, kümme kopkat ´kopikat´. Sageli on kaks sõna kokku hääldatud, mistõttu nüüd asemel esineb n´d, siis asemel ´s: teavad´s, ah´s, joo n´d ise. Asesõnast tema on eelistatud lühivormi ta: ta´ga, ta´le, ta´st.
Käänamisest tuleb mainida mitmuse osastavat: paremid kartulid ´paremaid kartuleid´, kapsid ´kapsaid´. Jääb silma, et täiend ei ühildu alati põhisõnaga: vana ´vanade´ asjade eest, tuleb tuleva ´tuleva´ suvel jälle. Omapärane on ka osastava käände kasutus: see on jo inda ´hea hind´.
Mõni sõna tegusõna pööramisest. nud-kesksõna esineb kahesuguselt: katsunud, tunnud ´tundnud´ ja kuivand, annd ´andnud´, olnd. da-tegevusnimi maksa erineb kirjakeelsest (maksta). Lihtminevikus on hakkama-tüüp nõrgas astmes (visas ´viskas´), mis on lõunapoolsel keelealal ootuspärane. Mitmuse kolmandas pöördes on -vad: (nad) tõivad. Tingivas kõneviisis puuduvad pöördelõpud: (ma) tuleks, nad oleks olnd, mes te ta´ga ikke teeks. (Praegu on see kirjakeeles lubatud.) Kaudset kõneviisi väljendab ma-tegevusnimi: öeldasse olema ´öeldakse olevat´.
Näidendi sõnavaras leidub mitmeid praeguseks vananenud sõnakujusid: väljanäitus ´näitus´, näituseks ´näiteks´. Teiselt poolt pole sõna muuseum hääldus ja kirjapilt sel ajal veel ühtlustunud: Pliuhkamil muusijunnile, Sägil muuseumm. Võib-olla on see taotluslik, et näidata tegelaste erinevat haridustaset? Väga palju on ilmekaid ütlusi: (kapsa)pia jääb veikseks ja paljaks nigu põlveots, kapsad on pisikesed justku tutiga täiad ´täid´, nagu lõpnud sia silm (lambi tuhmist valgusest). Eriti ohtrasti on kasutatud halvustavaid, vande- ja kirumissõnu, millest enamik on tuntud laiemaltki. Mõned aga näivad olevat hetkeline looming: oh sa põrgu põhilaud, oh sa seenetreial.
HELMI NEETAR
Sõnaseletusi
Sõnal võib olla mitu tähendust, siin antakse vaid see, mis esineb näidendis. Tähenduse seletamisel on abiks olnud Eesti Keele Instituudis paiknev eesti murdesõnavara kogu ja „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat“ (1988 – 2007). Sõnade järjestamisel ei arvestata sõnaalgulist h-d.
aama ajama; taga aama (taga) otsima; aab nurja ajab untsu, nurjab; mis sa aad ´õiendad, räägid´; ajas piale nagu uni mangus, nurus, käis peale
ahjuauk õõnsus ahju seinas, ahjukapp
armu tegu (imestust, üllatust väljendavates hüüatustes)
asi suured asjad ´midagi väärtuslikku, kõlblikku´ nad ei ole; lastele asjaks ´mänguasjaks´; kedagi niisukest asja ´sündmust, juhtumit´
eeskamber eesmine kamber (eriti varasemas taluelamus), eestuba
iir nigu iire sabad ´pikad ja peenikesed´
ing kas minagi nende (kapsaste) inge sisse ´eluvõimet, -jõudu´ tiadsin
i-pia lamp pisike ilma klaasita plekklamp
jalamaid otsekohe, viivitamata
juudas (kirumissõna) kurivaim, põrguline
jõmak (kapsapead) kõvad justku jõmakud ´suured, rasked´
kahetsema taga kahetsema kaotatut taga igatsema või kurtma
kasma, kasnud kasvama, kasvanud
keblak kerglane, alp (inimene), keblakas
keretäis (peksust, peksasaamisest)
kerst om kerstu suur (kumera) kaanega ja madalate jalgadega laudkast riidekraami jm säilitamiseks, kirst
kiusama välja kiusata ahvatleda, meelitada
kometimaja palagan, laadatsirkus
kott mitm nim kotad suur lohmakas või tublisti kantud jalats
krapsama krapsti haarama, krahmama
kriuks lühiajaline kriuksumine, kriuksatus
kriuksuga saapad omal ajal moekad saapad, millele kriuksumiseks oli pandud talla vahele kasetohtu
kuiv kuiva pidama ´mitte sadama´
kõiksugu igasugu(ne), kõiksugune
kõva kõva piaga järeleandmatu, kangekaelne; taipamatu
kärakas lonks, suutäis (viina)
laristama laristab ´ladistab´ sadada
lõug lõugu pidama vaikima, vait olema
meel sa justku meelega ´tahtlikult, sihilikult´
mineva mineva pühaba möödunud või eelmisel pühapäeval
minevaasta möödunud aastal, mullu
mõistlik korralik, kvaliteetne
mälestus mitm nim mälestused mälestis, mälestusese, vanavara, muinsusesemed
niisuke(ne) os niisukest niisugune
nunnu kena ja armas olend või ese
nurk (kõrvalisem, kaugem) maanurk, kolgas
nuruma pealetükkivalt paluma, manguma
omasoodu (kellestki või millestki) sõltumatult
otsas lossid otsas kalossid jalas
pagan (tagasihoidlik kirumissõna) pagan sind oma nunnuga; kas pagan võtku; pagana vanamoor; ühel paganal (kapsapeast)
panema nahka panema ära sööma; üles panema üles märkima, kirja panema; pannasse ajalehte trükitakse ajalehes
pastal mitm nim pastlad ühest nahatükist valmistatud kerge kontsata jalanõu, mille ääre sees on pilud paela läbiajamiseks, pastel
piaasi peamine, kõige olulisem asi või probleem
pime harimatu, mahajäänud; tohoo pime (imestust, üllatust väljendavas hüüatuses)
plarama tühja juttu rääkima, latrama, plärama
plotski paberiribasse keeratud tubakast omatehtud sigaret
prahvatama prantsti kukkuma, prantsatama
printsessinaid mitm os printsesse
puhas puhta raha ´sularaha´ eest
põle, põleks ei ole, ei oleks, pole, poleks
põrgu (keskmise kangusega vandumis- ja kirumissõna) põrgu mina sinna (näitusele) pian viima
räistama lõhkuma, lõhki rebima, purustama
saananaene sauniku naine, saunanaine
saunik suurema talu maal olevat onni (sauna) ja väikest maalappi kasutav maatamees, pops
sitt täiesti vilets või halb asi
sunnik (leebe kirumissõna) kurivaim, pagan, sinder
tagakamber väiksem kamber eeskambri taga (hrl varasemas taluelamus), tagatuba
tigevaim (leebe kirumissõna) kurivaim, põrguline
tina kas tee või tina (olukorrast, kus miski ei aita)
tohl mitm nim tohlud miski tohletanud, pehkinud; kasvades pehmeks jäänud kapsapea
tubakakott (seapõiest või nahast) kotike tubakaga
tulema: üles tulema (magamast) tõusma
tähendama tähendab üles paneb kirja, märgib üles
tühi om tühja miski tarbetu, ebaoluline, tühine
ullvaim (kerge kirumissõna) hull
uskuma usaldama, julgema, tihkama
vanapoole vanapoole kondid vanavõitu keha, jäsemed
veike, veikseks, veiksemad väike, väik(e)seks, väik(e)semad
voe, voheh (imestushüüatus) voeh, võeh
võtma pead kasvatama (kapsa kohta); rikkuma, närima
värske viib värskemat ´uuelaadsemat, uuemaaegset´
õhta õhtu; tere õhtat tere õhtust
ärgitama (korduvalt) kavatsema, üritama
Sõnaseletuste autor: HELMI NEETAR